lihtne terav tomatisupp

võta 4-5 suuremat tomatit
lõika nad viilakateks
supimolli sisse
siis lusikaga pressi neist elumahl välja
ja lisa küüslaugusoolt ja 5 piprasegu
vastavalt soovile ja maitsele
oota veits
ja nüüd söö

aga pea meeles et üle soolata ei tasu

lisada võid kui viitsimust on
sibularõngaid õunaviile
paar hakitud küüslauguküünt
ning törts õli

lihasöömalistel
piprasingikuubikuid üksjagu

saku kali

mis kuradi jama meie riigis käib?
käisin täna pea 30kraadise kuuma ilmaga poes.
riiulite vahel vaatas mulle vastu liitrine pudel saku kalja. vaatasin et kodumaine värk.
lugesin sildilt järgmist kirjet:
traditsiooniline kääritatud saku kali eesti vanimalt õlletehaselt, mis loodud 1820. aastal k.f.rehbinderi poolt
allpool oli omaniku pookstaavid juurde visatud
alk.0,5%vol.
ostsin selle heas usus, et kodumaine toode.
kulistasin pea terve pudeli tühjaks.
maitsel polnud nagu vigagi, aga omaaegsete kaljapüttidele ei saa see järgmisel sajandivahetuselgi ligi.
karamelli mekk lõi üle
keerasin pudelit ja mis ma siis edasi loen:
valmistatud rukki- ja odralinnastest virde naturaalsel kääritamisel. kääritusprotsessi tulemusena tekib kalja ka pisut alkoholi.
laagerdatud kaljavirre filtreeritakse ning enne pudelisse villimist lisatakse veidi süsihappegaasi. nii säilib jook värske ning on väärt janukustutaja.
valetavad raisad. minul alles janu tekkis.
siis keerasin veel pudelit kus koostis välja toodud :
vesi, glükoosi-, fruktoosisiirup, odralinnased, rukkilinnased, oder, kaljavirdekontsentraat, süsihappegaas, lõhna- ja maitseaine (sisaldab sojat, nisu ja piima), pärm.
ei sisalda säilitusaineid.
tekkis küsimus, mis kuradi pärast nad kontsentraati lisavad, glükoosi- ja fruktoosisiirupit juurde segavad, kui asi on naturaalne. ja ma ei saa aru, miks peab koostisesse piima sisse kallama. sojast rääkimata.
jõudsin parima kohani kogu selle asja juures.
mis te arvate, kus saku kali valmistatud on?
täiesti mööda panete, kui te "sakus" ütlete.
õige vastus on: ukrainas slavutitši õlletehases.
sakul on anult müügiluba.
kui sakus ei valmistata kalja, siis küsiksin sellist asja: miks ei turustata seda kalja näiteks "ukraina kalja" nime all.
miks saku õlletehas vassib?

enam ma saku orki ei lähe.

mitmed niinimetatud "kaljatootjad" ostavad oma kraami sisse, mitte ei pruuli ise.
haledad olete, et ei saa kodumaal naturaalset kalja pruulitud ega pudelisse villitud.
alecoqi oma pole ka parem, kui nad ostavad valgevenest oma kalja sisse.
teised tootjad teevad kontsentraadist oma jooki.
aga et keegi võtaks kätte ja pruuliks ise kodumaisest leivast kalja, seda pole.
kuradi kurat.
hinne antud kaljale on kümnepallisüsteemis hale 3.

kadakaõlu

kuu läinud kui linnulennul.
uusaasta vastuvõtul läks pilt silme eest tasku. kogu see aeg olin kui viinade kütkes. seda veel kuu aega järjest.
üleeile siis loobusin pitsist viinast ning ostsin poes käies kadakaõlle.
kui kirjasõna uskuda siis tegu saab olema hele kvaliteetõllega. niisiis tuli tahtmine teada saada, kas see ikka tõele vastab.
täna siis haarasin härjal sarvist.
pudelil korki avades tõstsin oma ninasõõrmed pudelisuu kohale, tõmbasin õllesegust õhku sisse - igatahes sihukene praagasegune lõhn tuiskas ninanäärmetesse kinni. päris mõnus lõhn - selline mõruleivahõnguline. kannu kallates tekkis valge vaht helepruuni-kuldse vedeliku kohal. võtsin sõõmu - omapärane mõrkjas mekk jäi keelt hellitama. maitseomadustelt meenutas kadakaõlu omal ajal toodetud diseli väiksemat ja sellega ka lahjemat venda. kui ma neid ridu kirjutan vahelduseks õllepruukimisele, siis tajun keelel mingit teist, mõrudamat mekki - ehk on see kadakamari? ei tea, pole kunagi kadakamarju söönud.
kangusega on selline lugu, et kirjas oleva alk. 5% vol. tuleb nõustuda. kangem ta olla ei tohiks. sarnaselt pulsi õlledega võrreldes ei määri kadakaõlu maitseorganit imala kihiga. mõne aja pärast kui uut sõõmu võtma hakata, tundub keelele ja meelele, et seda õlut ta tarbiks hea meelega - saunas. ma alles tulin sealt, aga tahtmine tagasi leiliruumi minna on suur. egas midagist - lõpetan seekordse arvustuse ning kaon sauna tagasi...
ahjaa...
enne veel punktid - 6
peale väikest mõtteviivu lisan 1 juurde - niisiis kokku 7 punkti.

õlletest: jõulusokk

kui ma täna netti ilmusin, ei osanud ma aimata, et jõulud parasjagu käibel on. maausulistel pidi lausa uus aasta käivitund, sest enam kipu päevad ei lühenema meie laiuskraadidel. nüüd on takkalükkamist vaja, et nagu eestlaste komme kipub olema, algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama kah.
tagasi tulles alguse juurde - kiideti tänast kangelast , et mul tekkis tahtmine ka proovida, kas kiitus ikka tõele vastab.
mul sel aastal sussi aknalaua peal polnud ega jõulusokki kamina küljes rippunud, siis haarasin poest kaasa hoopis pudeli, millel kiri - jõulusokk. viimase näol on siis tegemist tume pühadeõllega, millel alk.6,0%vol. kuna see kesvamärjuke oli saadaval kahes erinevas, liitrises ja pooleliitrises mahutis, näppasin siiski väiksema nõu. silt oli hästi stilistiseeritud - tumeda taustaga hõbeääritud silt, kus keerusarvedega soku pea ja hõbedane rahvuslikus kangastiilis ristike - sobides lauale, ilma et häbenema peaks.
kuigi mu haistmisorganid on ajutiselt rivist väljas, siiski õrn odralinnase lõhn tungis ninna, kui pudeli avasin. siit järeldan, et tegu on maitsva õllega. kallates jõulusoku carlsbergi 0,4l õlleklaasi, tekkis tumepruuni vedeliku peale helepruun vaht.
mekkima asudes mõtlesin, millise õllega ma seda jõulusokku peaksin võrdlema.
kangust paistab teisel küll olema, sest pärast paari-kolme mehist suutäit tundsin rindu tekkivat soojust. maitse on pigem mõrkjas, mis on suus üsna pikka aega. enam-vähem samasugune maitse jääb ka pärast musta põranda või vähe kergelt kõrbenud leiva söömist suhu.
nüüd kerkis ajukäärude sügavamatest soppidest välja, et kui tarbatus pruuliti ammusel ajal diselit ja turbodiselit, sai ikka noid mekitud. ja paar aastat tagasi haljala rahvas tõi välja talveõlle, mis andis sooja. olles hinnalt üks soodsamaid õllesid...
oh, olid ajad...
oot, ma võtan nüüd vahepeal ühe lonksukese. siis kirjutan veel.
jõulusokk on siis seltskonna õlu, mida ei pea ühekorraga ära jooma, nagu saksmannid saku reklaamis seda tegid.
seega ajaviitmise märjuke on tänane kangelane, sobides eestipärases kõrtsis prae kõrvale.
pool liitrit õhtu kohta pole paha. eriti veel siis kui seltskonnamängud vajavad turgutamist - näiteks keerutades kena näitsikuga tantsupõrandal või on käsil mesilane-aias-tüüpi rahvalik mäng, siis hüppad korraks oma õllekannu juurde, võtad punnsuutäie ja jätkad sealt, kus ennist pooleli jäi.
muide, tagaküljel on soovitus, kuidas õiget jõulusokku teha.
muhe õlu, ütleksin...
punkte annan esialgu antud õllele lausa 9.

õlletest: jäägri õlu

käisin täna metsas rassimas.
päris ilus olemine üle pika aja - lausa jõulune tunne - lumi tuli peenikeste helvestena alla. ilm polnud nii külm, mis mõned päevad tagasi, kui aiateibad paukusid.
hommikul hoiatati meediumis: täna on aasta lühim päev. siis sai vastavalt varakult poes käidud.
näppu juhtus seekord taaskord puls'i reljeefkirjaga pudel. sildi värv oli siiski roheline ning beezis vanas gooti kirjas oli jäägriõlu, mille kohal tedrekuke motiiv.
kohapeal sain selgust, et tegu on tumeda ürdimaitselise laagerõllega.
kodus korkisin pudeli lahti. kallasin vedeliku puhtasse kannu. mis sai kaunistatud tumeda vedeliku ja helepruuni rikkaliku vahuga. lõhna järgi otsustades pole vist selles õlles humalaid kasutatud.
mekkima asudes tajusin õrna maltoosa ehk odralinnase maitse,
magusamaitseline õlu vist sobiks naisterahvale, mitte karmile isasele, kelle hulka kuulutan jäägriameti pidajad.
siiski-siiski tekkis mõru tunne keele peale, aga see on väga õrnake. võib olla tekitasid selle lubatud ürdid, mis sinna sisse segatud. mina igal juhul ei tuvastanud mingit rohutaimede lisaväärtust. partiisse oli unustatud lisada ehk?
juba jõudsin mõttesse vajuda, miks seda magusat õllet nimetati jäägriõlleks - germaanlastel on ürdiliköörid, mida meilgi väga hästi tuntakse. ilmselt magusad ürdiliköörid panidki puls'i õllemeistritele pähe oma magus õlu nimetada jäägriõlleks.
keel ja meel naudisklevad seda õlut juues.
meenus kunagine puls'i kirsiõlu, mis ilmselt sama retsepti alusel pruulitud...
pooleliitrine alc 5,4%vol. sobib nii noorhärrale, kes soovib oma preilnat üllatada, teadupärast paljud naised põlgavad õlle ära, jäädes siidri-gini-veini peale, kui ka teistele õllesõpradele, kes kõrtsides või koduse peo pidamisel kesvamärjukest pruugivad tuju tõstmiseks. et laululugu üles lüüa, tuleks vähemalt mitme-setmekesi oma liiter-paar nina peale ära juua. või siis ajaviiteõllena tarbida.
minul igatahes on küll tuju vähe mõnusam, kui enne õlletesti.

mitmed sõbrad on küsinud ja soovitanud anda hinnangut pallide näol.
ei julge nagu neid punkte anda, sest iga inimene on individuaalselt erinev, ehk siis - niipalju kui on inimesi, on ka arvamusi.
maitse üle teatavasti kakeldakse.

minu isiklik hinnang siiski kolme õllesordi võrdluse tulemusel 10palliskaalal:
puls'i jõululegend - 8
saku kuld - 3
puls'i jäägri õlu - 7


lõpuks lisaksin juurde, uurides silti tuvastasin, et mitte pärnu õlletehas ei pruuli puls'i, vaid haljalas asuv viru õlu, mis kuulub taanlaste harboe'le.
laksatasin käega otsaette ning kirusin, võttes kõik pühakud üksteise järel letti - viru õlu ostis mõni aeg tagasi h.f.puls'i koos sarvede ja sõrgadega ära.